Louis Zezeran
“Eesimene eesti keeles!” 26.11.2014 Vaba Lava Tallinn
[starbox id=”keiu”]
Originally posted as “Ma armastan stand-uppi!” on http://kriitmust.wordpress.com 18th Dec 2014
Eesti sügisel on kombeks igast inimesest viimne huumorimeel välja imeda ja panna ta elama selle nimel, et lumi kord maha tuleks ja enam nii pime poleks. Seega peaks igal inimesel olema sõbrad-tuttavad, kes aitavad meeles pidada, mis on elus tõeliselt tähtis. Nagu näiteks 26. novembril Vabalaval toimunud Comedy Estonia esimene suur eestikeelne stand-upi-etendus. Reklaamis lubati, et lavale tuuakse viimase viie aastaga arendatud kohaliku talendi paremik, ja olles enam-vähem kursis sellega, mida CE on siiamaani teinud, olid ootused läbi Telliskivi teatri poole astudes kõrged. Mis polnud aga kuigi kõrge, oli mu ootus teatrisse kohale jõuda. Telliskivi asemel võiks selle koha nimi vabalt olla Labürint. Õnneks sai ennast ühes suunas liikuvale inimvoole sappa haakida ja kohal me olimegi.
Ma polnud ainus, kelle ootused kõrged olid. Saal oli rahvast täis, ka esimesed read täitusid kiiresti, kuigi eestlane hoiab pigem tahapoole. Keegi mu selja taga kommenteeris, et ei teagi, mida sellest õhtust oodata, kuna nad pole ingliskeelsetel komöödiaõhtutel käinud. Aga samas avaldasid hääled mu selja taga soovi, et see oleks ikka asjalik, erinevalt muudest stand-upina reklaamitud üritustest, kus nad olevat käinud ja mis polevat ikka üldse naljakad olnud. Kahju. Härrased lootsid, et kuna tegemist on noortega ja esinejaid on mitu, vast siin nalja ikka saab.
Sai, ja kuidas veel! Vähemalt mina lugesin seda saalis kajavast pidevast naerust välja. Stewart Johnson, üks kolmest Eestis elavast väljamaalasest, kes on eesti keele ära õppinud, juhatas õhtu sisse ja käis laval tutvustamas igat esinejat. Tänu temale selgus, et umbes pool publikust oli CE tegemistega kursis ja varem ka šõudel käinud, aga pooled olid esimest korda. Vahet polnud, kogu saal rõkkas ikka sama ühtlaselt nagu ikka, CE-le tuttavlikult. Ega niisama välismaised esinejad pole eesti publikut kiitnud – kui on, mille üle naerda, siis naerdakse kõvasti. Kui nali nii hea pole, on ausa eestlase nägu muidugi kivistunud. Aga kui järgmine nali on hea, on rahvas jälle kõveras.
Karl-Alari Varma hoidis publikut oma Lasnamäe-lugudega ainult kõveras. Tema „kodutu-jõuluvana-chic“ mõjus ehtsalt ja oma elu üle nalja viskamises on ta täielik meister. Ja kellele siis ei meeldiks Lasnamäe üle naerda? Minu selja tagustel härrastel kadusid Karli kuulates igatahes kahtlused, et äkki pole täna millegi üle naerda. Vähemalt seda ma järeldasin sellest ennast unustavast naerust, mille pritsmeid oma kaelalt pühkisin.
Tigran Gevorkjan ammutab materjali oma armeenia päritolust ja isast. Ma ei tea, kas kõik armeenia perede noorimad pojad on sellised või on Tigranil eriline anne kõike, mis tema isa suust kukub, naljaks pöörata, aga mis iganes see on, see toimib. Muidugi, ükski teema pole igavene, nii et ootan huviga, kuhu suunas Tigran oma materjali arendab, kui isa-teema ammendub. Muidugi, ma ei tunne armeenia kultuuri – võimalik, et isa on seal peredes igavene ja seega ammendumatu naljaallikas. Igal juhul ootan huviga.
Järgmisena astus lavale õhtu ainus naine, Elen Veenpere. Kuuldavasti on ta peagi Tallinna tolmu jalgelt pühkimas ja võtab ette Londoni stand-upi-skeene. Kolmapäeval nähtu põhjal võib ta end ka sealsetel lavadel julgelt tunda, sest härrasmehed mu selja taga vähemalt väitsid, et täitsa okei oli. Ja kui eestlane ütleb millegi kohta, et see oli „okei“, siis tead, et asi on vaatamist väärt. Tema kuiv ja terav huumor peaks Inglismaal sama hästi peale minema kui koduses Eestis.
Esimese vaatuse lõpetas Ardo Asperk. Seekord ma teadsin, mida siit oodata, aga kui Ardot esimesti korda esinemas nägin, olin tema naljade tasemest ja pöörete peensustest rabatud. Samal ajal ma muidugi naersin, nii et rabatud oleku tõttu tekkis hetkeks olukord, kus õhk oli välja naerdud, aga uut sisse ei tulnud. Tänks, Ardo, sa peaaegu tapsid mu. Ardo naljad on tapvalt head. Meenus kohe Anthony Jeselnik, kah siuke pikk kõhna poiss, kes paneb sama teravalt. Ardo Tartu-naljad olid Tallinna rahva ees väga menukad. Lausa niivõrd, et muutusid edasises etenduses läbivaks viitepunktiks.
Teise vaatuse avas taas Stewart, kelle naljad ajasid rahvast samavõrd naerma kui tema väikesed võõramaalase keelevääratused. Samas arvestades, kui palju tööd läheb juhuslikuna näivate naljade taha, ei saa mitte väita, et need keelevääratused oleksid olnud kogemata tehtud. Hästi väljamängitud, Stew. Peaaegu oleksin uskuma jäänud!
Järgmisena oli laval Comedy Estonia, võiks öelda, raudvara, Mikael Meema. Nii mõndagi koomikut painas silmnähtav lavanärv. See aga ei mõjunudki häirivalt, vaid andis mõnelgi juhul naljale juurde, sest esinejad teadsid väga hästi, kuidas oma nõrku kohti nalja nimel ekspluateerida. Mikaeli rahulik olek mõjus teiste lavanärvi kõrval väga mõnusalt. Mida mõnusam oli olemine, seda ootamatumad olid püändid.
Daniel Veinbergs oli esinejatest noorim, veidi närvis, aga sedasi mõnusalt. Vaatad peale ja mõtled, et hästi nunnu ja armas, aga siis teeb suu lahti ja pöörab selle mulje totaalselt pea peale. Kuigi mõned ta teemad on tõesti eakohased – kool, pere, klassiekskursioonid, seks jne – siis ta vaatenurk on vaat et õhtu teravaim. Kui sellises vanuses juba selline tase käes on, siis on mõne aja pärast midagi ekstra head oodata!
Esinejate vahetumise ajal kasutas DJ võimalust ja lasi muusikat. Kes vähegi oskas tähele panna, siis mulle tundus, et muusika oli valitud täpselt iga esineja iseloomustamiseks. Võib-olla oli see kokkusattumus, võib-olla viimistletud täpp i peal. Kogu ürituse taset silmas pidades kaldun arvama, et see viimane. Kuna mulle endale väga meeldis, aga samas ei taha ka nagu ainult taevani kiita, mõtlesin et olen kaval ja kuulan mida inimesed garderoobisabas räägivad, mida nemad arvasid. Tuleb välja, et garderoobisabas räägivad inimesed sabas seismisest ja jopedest.
